2002, by Gerli K.
Tõnu, Mikk ja Andres kõndisid õues. Neil ei olnud midagi teha - Kaspar ja Kenno olid haigeks jäänud, seega sõda ega peitust ei oleks saanud mängida. Palliga ei viitsitud ka mängida ning "pätt ja politseinikki" tüütas ära. Niisiis kõnniti mööda porilompe ja mõeldi, mida võiks teha.
"Me peaksime midagi lõbusat ette võtma," arvas Mikk.
"Jah, aga mida? Midagi ei ole ju teha," teatas Andres.
"Küll me midagi ette võtame," ütles Mikk.
"Hakkaks õige plikasid kiusama," pakkus Tõnu välja.
"Ah, mis me neist praegu ikka torgime! Mängivad seal Kaia juures nukkudega," ütles Andres.
"Plikade värk," kostis seepeale Mikk.
Poisid kõndisid mõnda aega vaikuses. Järsku nägi Mikk, kuidas üks väike vöödiline kassipoeg pesi eemal oma käppa. Miku peas süttis idee.
"Poisid, ma tean, mida me tegema hakkame! Me hakkame jahimeest mängima!" ütles ta.
"Kuidas see veel käib?" küsis Andres.
"Vaata, see, kes saab kassile kiviga pihta, on kõige parem jahimees. Aga peab viskama vastu pead, muidu ei loe. Mina viskan esimesena, siis viskab Tõnu ning siis on sinu kord," seletas Mikk.
"Miks me teda loopima peame? Ta on ju ainult kassipoeg," ütles Andres.
See kassipoeg oli Andrese naabritüdruku Liisi oma. Vahel, kui poisid ei näinud, käis Andres Liisi juures mängimas. Ta teadis, et Liisi armastab oma kassikest väga.
"Ega midagi ei juhtu. Ega ta ju haiget ei saa," ütles Mikk, haaras maast kivi, sihtis ning viskas. Kivi lendas kaarega mööda. Aga see ehmatas kassipoega ning ta jooksis natuke maad eemale. Poisid järgnesid talle vaikselt.
"Noh, mõnikord ei vea. Sinu kord, Tõnu," ütles Mikk mornilt.
Kuid ega Tõnugi vise parem ei olnud. Kassike jooksis jälle tükk maad edasi kuni lõpuks peatus. Taas hiilisid poisid kassile järele.
"Sinu kord, Andres," ütles Mikk.
"Kuule, ma ikka ei tea... Ma ikka vist ei viska," ütles Andres.
"Hea küll, argpüks. Kuidas soovid, argpüks," narris Tõnu.
"Tule, jätame memmeka üksinda," ütles Mikk Tõnule.
"Oota, ma ikka viskan," ütles Andres kiiresti.
Ta haaras kivi, sihtis, sulges silmad ning viskas. Ta lootis, et suletud silmadega viskab ta kindlasti kassipojast mööda. Siis kuulis Andres, kes ikka veel silmi kinni hoidis, kräunatust...
Poisid jooksid kassikese juurde. Andres nägi õudusega, kuidas kass veel korises ning siis lõpuks silmad sulges. Andresel hakkas paha.
"Mida ma tegin!" karjatas ta õudusega.
"Palju õnne, sina oled meisterkütt," ütles Mikk.
Siis jooksis poiste juurde Liisi. Ta nägi oma kassi, nuttis ja rääkis: "Miisu, mida nad sinuga teinud on?"
"See oli Andres! Tema tegi!" ütles Mikk kiiresti.
"Palun, anna mulle andeks. Ma võin sulle mõne oma mänguasja tuua. Sa võid mind lüüa. Ainult ära nuta," palus Andres.
Kuid Liisi ei kuulanud teda - ei tahtnudki. Ta võttis oma elutu kassipoja enda kätele ja läks nuttes minema.
Mikk ja Tõnu irvitasid vaid õelalt.
"Noh, meisterkütt..." alustas Mikk, kuid Andres katkestas ta:
"Ära kutsu mind nii! Ära isegi räägi minuga! Te ei ole enam mu sõbrad!"
Ning enam ei olnud ta sõber Liisigi. Sellel päeval kaotas Andres kolm mängukaaslast...
