Jänes hüppab mööda metsa. Näeb karu.
"Tere, karu! Mul on sulle kaks küsimust."
"Noh, küsi."
"Majatäis rahvast, uksi ja aknaid pole ees - mis see on?"
Karu mõtleb tükk aega.
"Perse?"
"Ei ole perse! See on kurk. Aga hea küll, teine küsimus. Kaks ora, kaks rõngast - mis see on?"
Karu mõtleb jälle tükk aega.
"Perse?"
"Ei ole perse, karu! Kus see siis perse on! Need on käärid!"
Jänes hüppab minema. Karu astub edasi ja näeb hunti.
"Hunt, tule siia!"
"Noh?"
"Ma küsin sult: mis see on - persetäis kurke?"
Hunt mõtleb tükk aega.
"Kurat, ei tea."
"Mina ka ei tea, aga näe, jänes ütleb, et käärid."

Beebibuum!

Lühikese aja jooksul on klassi- ja kursakaaslastele peredesse jälle lapsi sündinud. Eks neid aeg ajalt ole ikka välja potsatanud, aga nüüd on päris beebibuum lahti läinud - lühikese aja jooksul lugesin sõrmede peal kokku ja meenus lausa 6, kusjuures 4 neist viimase kuu jooksul!
Olen vist lootusetult hiljaks jäänud

Hakkab kohe lõpule jõudma "Sõrmuse vennaskond". Alustan kohe "Kaks kantsi" lugemisega ka. Alari ütles, et "Sõrmuse vennaskond" oli ainsana hea olnud, ülejäänud 2 raamatus olid tegelased seal umbes terve aja lagedal väljal ratsutanud. Enam ma inimeste arvamusi selles osas, et mis raamat on hea, ei usalda. Räägiti ka et "Videvik" mingi imehea raamat on... khm-khmm...