Lõi kirikukell tol öösel ja mets vastu kajas
Ma aastast aastasse tulen ja Sind ikka näen
Ma elan siin ruumis ja tean, et Sa hõljud ajas
Ja ingli puudutus alati meelde mul jääb
Kui külmus poeb hinge, Su varjust saan tuld
Sa ilmud kui ingel, Sa särad kui kuld
Hetk õrnalt mind puutud ja lähedki taas
Kui unenäoks muutud, ei suuda ma iialgi ärgata
Olen tänulik, et ta olemas oli.
Kuigi ma jään teda hullupööra igatsema
Saturday, May 26, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment