“I must go down to the sea again, to the lonely sea and the sky; and all I ask is a tall ship and a star to steer her by.”(John Masefield)

Leidsin koha, mida külastada, kui tuju must, tunded segased, tahan üksi olla, tahan mõelda või lihtsalt natuke eemale saada. Imelik, et ma varem küll seal nii käinud pole. No tähendab olen küll, aga lihtsalt muuseas. Pirita rand. Mulle meeldib seista vee juures liiva peal, kus seljataga see sein on, kust inimesed üleval peal käivad. Vaadata laineid, kuulata veekohinat. Vahel lihtsalt kuulata muusikat ja vaadata... Ma olen ju alati merd armastanud, miks ma siis varem pole aru saanud, et seal ongi see koht, kuhu pean minema, kui mingi auk hinges on? Täna vaatasin luiki ja natuke kadestasin neid - nad saavad seal kogu aeg olla. Kas nad on siis kogu aeg rahus?
Pidime minema Kairiga täna veel sinna.
Laupäeval olen juba ise mere peal :) Paljud ootavad neid laevakruiise lainult läbu panemise tõttu, aga ma lihtsalt tunnen end hästi, kui saan ise keset merd olla. Olla reelingu ääres, vaadata alla, tunda jahedat meretuult... Paneb elusana tundma!

Et teemasse veel minna, siis ühe imeilusa laulu tekst, mida laulab Urmas Alender



MEREIGATSUS

Kuu külmas valguses ma tunnen tuiget rinnas,
lööb jälle helisema hingekandle keel.
Mu süda ütleb mulle: aeg on teele minna,
sest sõber ammune mind ikka ootab veel.

Ma lähen kevadöises hõbehallis vinas,
all jalge krabisemas koduranna kruus
ja tähed peegelduvad vastu meresinas,
mul jälle lapsepõlveaegsed laulud suus.

Tuul pritsmeid näole toob ja adrulõhna ninna,
nii kerge tundub laintepiiril jalaast.
Kuis võisin ometi nii kauaks jääda linna,
kui meri tagasi mind ootas nagu last?

Nüüd pistan varbad mere jahedasse sülle,
nii kodusena tunnen suurel kivil end.
Öö laotab unistuste teki mulle ülle
ja lahes Kuule naerab vastu kaksikvend.

Ma ühes merrega nüüd tasa-tasa hingan
ja süda palub, et jääks kestma õnneviiv.
Ning kuigi aeg ei peatu, on ta kohin rinnas,
ma iial päriselt ei suuda minna siit.

Mu lapsepõlv on rannas kadakate vahel,
ta sünnib minusse sel kevadisel aol.
Seob merega mind ajas katkematu ahel
ning sellest igatsusest vestab minu laul.