Liiga palju ei tohiks mõtetega üksi olla, kuna...

Ma olen tüdinud inimestest. Õigeid sõpru eristan viimasel ajal järjest rohkem ning mingitest "lihtsalt kujudest" peaks lahti saama. See on kerge. Enam ei tee ise ettepanekuid midagi koos ette võtta ja nii jääbki "sõprus" unarusse, kuna nad ise ka midagi välja ei mõtle.
Vb ma olen ise liiga nõudlik. Aga minu jaoks on sõber keegi, kellele endale on ka oluline endast märku anda ja midagi välja pakkuda. Et võiks koos midagi teha ja nautida lihtsalt koosolemist. Plaane teha ja unistada. Ma ei vaja inimesi, kes seda kõike ei viitsi või ei taha. Sõber on keegi, kes annab mõista, et tema vajab mind ka. Mitte nüüd, et peakski üksteisel kogu aeg seljas elama umbes... aga vahel lihtsalt midagi koos ette võtta, kusjuures algatus võiks tulla nii minu kui ka siis selle sõbra poolt. Mitte üksinda. Üksi ei olda sõber, üksi ei olda armusuhtes... üksi ei saa olla mingisuguses sotsiaalses suhtes, see on bullshit, kui nii arvatakse. Enesepetmine. "Oi, mina teen plaane, aga ta tuleb kaasa ja see on nii tore, ta lihtsalt pole plaanide mees, aga no mis siis. Ma lihtsalt mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja ei saagi aru, et kui ma selle lõpetaks, oleks ühisel ajaveetmisel kriips peal."
Ma olen kibestunud või?

On ju pere, sõbrad, inimesed, kellega peab nii ehk naa läbi käima olude sunnil, lihtsalt tuttavad, kellega paar sõna vahetada, veel rohkem tuttavamad :p, kellele ainult tere öelda... Ja siis need, kellest midagi aru ei saa. Et kurat, kuhu kategooriasse sa kuuluda võiksid. Ja sellised inimesed söövad hinge seest, kui aus olla. Vb tundub see liiga emovärk, aga mõned asjad lihtsalt jäävad kripeldama. Vb ma lihtsalt sõltun teistest liiga palju, aga ma ei suuda olla kaua üksinda. Ma ei karda midagi muud rohkem, kui kedagi kaotada.

Täna ma ütlesin ühest inimesest lahti. Ja ma kahetsen ainult seda, et temaga nii palju aega ja energiat olen raisanud.

Ma parema meelega oleks üksi.
Rohiks aias, sõidaks jalgrattaga, lebaks murul päikese käes ja loeks raamatut...
Sest midagi katki ju ei ole, midagi head on alati :)

Ma igatsen aegu meie neljase kambaga. Praegu saab küll Tallinnas midagi ette võtta tihti, aga... see, mis oli, oli nii ehe. Läti trip, laevatripid, Pärnus kondamised, niisama jalutamised, videovahtimised...
Ma loodan, et nad kunagi kuskile päriselt ei kao.