Iga päev on üha hullem. Ainuke kergendus on siis, kui sõpradega midagi ette võtan. Muul ajal on nii kuidagi ...totaalne apaatsus, midagi ei oska ega tahagi teha. Töö on teine asi, see viib mõtted eemale. Aga just sõbrad on kergendus.
Ta küll helistab iga päev ja saadab mitu smsi päevas, aga see ei asenda midagi. See just aina süvendab seda igatsust. Ja keegi pole mulle varem selliseid asju öelnud ega mind hoidnud nagu tema, ta on nii siiras ja armas inimene. Ma ei oleks kunagi uskunud, et kedagi sellist kohtan. Ta ongi nagu kuskilt unistusest välja tulnud ja vahel mõtlen, et teda ei ole olemas. Sest selliseid kohatakse kuskil imalates armastusfilmides või -lauludes.
Uskumatu. Ja vahel on veidike valus ka. Ja sama asi on kahjuks ka tal, ma tahan et nii ei oleks. Aga meil on plaanid tehtud, mida ette võtame, kui ta veidi pikemaks ajaks välja saab. Siis tuleb sellest parim võtta.
Ma ei tea miks ma seda kirjutan, aga mul oleks justkui tarvis seda öelda, isegi ei tea kellele. Ning jajah, ma tean, et on hullemaid asjugi. Sõjad, nälg, üleujutused, pommiplahvatused, vene-ajal-oli-2-aastat-kordagi-ei-saanud-koju... aga praegu ma niiii südamest tahaks ja teeks ei tea mida, et ta kasvõi pooleks tunniks siin oleks.
Lovefool?
No comments:
Post a Comment