Siin vaikses ja hämardund saalis
kõik lahkunud isuvad koos.
Ei elavad eal näha saa neid
ses ajas, ses ruumis, ses loos.
Ning esireas istud ka Sina:
nii ilus, nii rahul, nii külm.
Su sulgunud silmad on linal -
on algamas taas Sinu film.
Seal autoga kihutad jälle
ja maanteega möödub ka aeg.
Sa tead, suul on naeratus, Sulle
kõik meenub. Ning filmi nii kaed.
Kuid film, nagu elu, ei lõppe.
See auto seal sõitma veel jääb.
Ei saa sellest surmalõks, mõtle!
Sest filmides elama jääd.
________________________________________________
Ma ei suuda enam kirjutada midagi. Fucking fucking fucking nõme. Mõttetu inimene. Masendus.
Ma-Sen-Dus
Kuidas joonistada masendust?!
Ja ma vihkan Venemaad nii nii nii väga. Ma vihkan neid kuradima sitaseid valetajaid, kes kõikjal "vabastavad" ja "seisavad oma rahva huvide eest". Kuradi jobud. Venemaal toetused on imeväikesed. Inimesed nälgivad. Surevad tänavatel. Aga nemad peavad ikka veel edasi vallutama... ei uups... "vabastama ja huve kaitsma". Vihkan neid valelikke mu*ne. Neilt salakavalatelt ja ettearvamatutelt ussidelt ei või midagi head oodata. Hirmus on sellise monstrumi külje all elada.
No comments:
Post a Comment