Armastuse alustalad

Tahaksin olla oma kallima vastu väga hea, teda panna tundma õnnelikuna, armastatuna, erilisena. Selleks tuleb endast anda palju ning ainult mitte ise kõike oodata. Tuleb teha järeleandmisi, olla mõistev, võtta end mõne koha pealt kokku... päriselu ei ole mõni lääge Hollywoodi armastusfilm, kus kõik asjad lihtsalt loksuvad paika ning siis on "happily ever-after".

Juhtusin täna lugema üht huvitavat blogi, kus olid kirjas väga ilusad ja toredad mõtted. Just sellised, nagu isegi mõtlen ja tunnen. Kui vahel raske, peaks suutma sellele mõelda ning toimida ka vastavalt. Copyngi selle teksti siia, pildid on suvaliselt valitud :)

Räägime.
See on juba täielikult ära jahvatatud teema aga nii
õige, nii õige.Inimesed ei loe teineteise mõtteid.
Ka kõige parema tahtmise juures esineb
arusaamatusi. Ühest lausest võib viit erinevat moodi
aru saada. Ma eihakkagi sellest rohkem kirjutama, see
on nii enesestmõistetav. Rääkida tuleb. Parem kohe kui
pärast ja parem pärast kui hilja.

















Mängud jäid ööklubisse.
Mis ma sellega tahan öelda… Inimestel on kombeks enda
kaitseks mängemängida, et hoida umber mingit turvalist
tsooni, kesta või paksu nahka võikuidas iganes seda
nimetada. Et mitte haiget saada, et jätta endale
taganemistee, et puhtalt välja tulla ja võimaldada endale
lause: “Ah, see polnudki mulle nii tähtis, tema vist võttis
asja liiga tõsiselt.” Endal süda valust kokku krimpsumas.
See töötab. Ööklubis.
Ööklubi on siin sünonüümiks suhtetasandile, kus tahetakse
jätta endale põgenemisvõimalus. Aga kui soov on tõsiselt
mõlemapoolselt suhtele võimalus anda ja midagi ilusat kogeda,
siis tuleb selline keerutamine ära lõpetada. Lihtsalt laksust
unustada ära, et on vaja ennast kaitsta. Tuleb avada kõik
kaardid,olla siiras. Siin on muidugi suur oht, et teine pool
ei tule samaga kaasa. Võib muidugi anda teisele rohkem aega,
avada ennast tasapisi, aga lõpuks seda lihtsalt peab tegema,
kui tahad õnnelikku suhet.


















Me oleme teineteise poolt.
Kolmandate isikute ees oleme me alati samal poolel. Kui
keegi teeb mulle liiga, ei hakka mu partner iialgi parastama
või minus vigu otsima vaid kõigepealt lohutab ja KUI ma olen
valmis, siis aitab koos minuga asja objektiivselt analüüsida.
Me oleme tiim ja meeskond ning võõraste jaoks ühisel
seisukohal.Keegi ei pea teadma, et kodus arutasime asja mitu
tundi ning jõudsime ühisele järeldusele alles pikalt kaaludes.
Ma ei räägi kunagi kellelegi, et mu mees on tropp või jobu ja
nomaivõi mis nõmedusi teeb. Naiste seltskondades juhtub seda
liiga tihti. Enivei - miks üldse peaks keegi tropiga koos olema…?
Igatahes – minu mees on maailma parim :) Minu jaoks parim!
Seda pole mul kahju ka kellelegi öelda.



















Tülid on pinnapealsed.
Kuigi ka meil tekib aeg-ajalt eriarvamusi, ei taha ma
mitte kunagi oma partnerile tahtlikult sõnadega haiget teha,
torgata valusasse kohta. Ma üritan keskenduda vaidlustes
situatsioonile mitte isikule. See on mõnikord muidugi
ebanormaalselt raske, eriti kui emotsioonid möllavad.
Mulle meeldib iseloomustada meie lahkarvamusi väikeste
pinnapealsete merelainetena, mis mitte kunagi ei keera
segamini põhjakihti. Seal on rahu edasi, me ju ikkagi
armastame teineteist väga.
Esimesena rääkima hakkamine, lepituse otsimine on teine
asi mille kohta on mul uskumine: mida varem ma seda ise
teen, seda kiiremini hakkab jälle hea. Milleks hoida üleval
tüli, mis nagunii kuskile ei vii (me ei hakka ju selle tühja
asja pärast lahku minema!).  Kui lahku minema ei hakka, siis
järelikult jääme kokku ja koos olles pole ju mõtet vihane olla.
Seda oli mul ka väga raske õppida ja endale  sisendada.




















Ta on ilus/tubli/hea ja ma armastan teda.
Kui ma vaatan oma kallist ja arvan, et ta näeb kena välja,
siis ma ütlenseda. Ma ütlen, et ta on tubli, kui millegagi
hakkama sai,  et olen uhke ta üle, kui ta midagi saavutas.
Et ta on seksikas ja erutab  mind, et ta teeb mind õnnelikuks.
Tema teeb sama. Me mõtleme seda väga  tõsiselt ja ütlemiseks
tuleb lihtsalt suu lahti teha. Mõlemad saavad parema
tuju. Ilusad asjad teevad elu ilusaks. Lihtne.


















Sarnased maailmavaated ja hobid.
Ma ei usu, et vastandid tõmbuvad. Tegelikult ma usun,
et nad  tõmbuvad aga ma arvan, et nad ei suuda eriti hästi
pikas ja õnnelikus  suhtes olla. Või noh… väga palju lihtsam
on elada, kui partnerile pidevalt oma elu prioriteete põhjendama
ei pea.Saab loomulikult õnnelik olla ka beib-ärimees või boheem-
karjääriinimene suhtes aga need pole minu jaoks. Ma vajan õnnelik
olemiseks sarnast inimest,  veel parem kui minuga sarnaselt elualalt.
Ma tahan temaga oma elu erutavaid hetki jagada, et me saaks koos
asjadest rõõmu tunda ja koos muretseda/ettevalmistuda/võidelda.
See liidab väga-väga palju, kui kaaslasel on samad huvid.

















Domineerimine pole hea, koos minemine on.
Ma ei taha kunagi oma mehe üle domineerida, teda alla suruda
või ära kasutada. Tema ei taha mind kontrolli all hoida ja
manipuleerida. Me käime koos, oleme võrdsed, aitame ja
arvestame. Suhe, kus üks pool peab teisele  vastu tulema,
andestama, ennast ohvriks tooma…













Koos ma olen parem inimene kui üksi.
Teine inimene mu kõrval peab mind tegema veel paremaks kui
ma oleksin üksi. Ma tahan olla rõõmsam, rahulikum, soojem ja
parem inimene TÄNU sellele, et ta on minu juures. See pole
üldse raske ja tuleb iseenesest, kui tõesti kõik ülaltoodu
hästi klapib. Headus tekitab headust ja kaks positiivset
tekitavad veel suurema positiivsuse kui nad üksi suudaksid.
Ma tõesti tunnen, et olen praegu palju leplikum, rõõmsam ja
muretum inimene kui enne oma kaaslase leidmist.
Mured ei murra mind maha ja rõõmud on palju suuremad