Tanel Padar & Maarja - Mu Käed Sinu Poole

Veel olen ma teel, jälle teel kuhugi veel.
Milleks küll minna, kui kohal olen juba?
Ütle, et on aeg, ütle, et on peatus.
Olen ju selleks siin, et leida sind.
Aeg jälle on aeg, koguaeg ainult on aeg,
kas see loeb, et me käime ühte rada?
Kus on meie aeg? Kus on meie peatus?
Olen vaid selleks teel, et leida sind

Mu käed sinu poole, mu hing sinu hoolde.
Ütle, et mind armastad,
kõik, mis on muu, jäägu.
Mu käed sinu poole, mu hing sinu hoolde.
On teed vaid seal, on soe ja on kindel.

Näed olen ju siin,siin on käed, siin on mu käed.
Võta mind kaasa ja ära küsi luba.
Olen sinu päev, olen sinu öö vaid.
Milleks küll mõelda veel, kui siin mu käed?
Aeg peatuda saab, ainult siis ja ainult kord,
kui ma su silmades üles leian enda.
Olen sinu sees, olen sinu hinges.
Võta mu käed ja näed, et andsin kõik

Mu käed sinu poole, mu hing sinu hoolde.
Ütle, et mind armastad,
kõik, mis on muu, jäägu.
Mu käed sinu poole, mu hing sinu hoolde.
On teed vaid seal, on soe ja on kindel.


http://www.youtube.com/watch?v=0YDL6a9eWkE

Hulkuv koer

Vihma valab, mõned tuled põlevad veel majas.
Õues jookseb ringi üksik vana peni vaid.
Vaene kuts, kas tõesti pole kellelgi Sind vaja?
Kunagi nii rõõmsalt keegi endale Sind sai.

Sa ei taha palju: lihtsalt armastust on vaja.
Kedagi, kes oleks Sulle ustav seltsimees.
Kuid ei mõista: igaüks miks kurjalt ära ajab?!
Kust võiks leida soojust? Sa oled kõikjal ees.

Aeg kaob aegsasti ning vähenemas on ka sadu,
vihm ent eales otsa saa Su nukras südames.
Heidad lamama Sa maja ees, mis oli koduks.
Seal Sa ootad endiselt, et tuleks peremees.



Miks võetakse endale kedagi, kes sind jäägitult armastab ning hiljem visatakse lihtsalt välja nagu kotitäis prügi? Miks?!

Mõtted, mis kiirelt lendavad klahvidelt lendu

Töö võtab ikka lõviosa ajast. Aga vähemalt on see olemas. Palk ja staaž jooksevad. Ning mul on tore, hooliv ja armastav elukaaslane. Ja meil on kena kodu. Ja me plaanime kolmandat. Kassipoega :) Ning me võtame aeg-ajalt ette toredaid asju. Ning mul on toredad sõbrad. Ning mul on toetav perekond. Jah. Viriseda polekski midagi.
Aga oleks vaba aega ka rohkem...
Oleks aega rohkem, et lugeda huvitavaid raamatuid.
Et käia tihemini trennis või niisama nt pinksi Zelluloosis mängimas.
Et käia tihemini kohvikus tassi mõnusat kohvi või latted nautimas.
Et võtta ette toredaid asju sõpradega.
Et võtta fotokas ning käia ringi ja teha pilte.
Et joonistada, mis parajasti pähe tuleb.
Et kirjutada, mis parajasti pähe tuleb.

Ma olen kirjutamise nii unarusse jätnud. Keskkooli ajal tegin seda ikka kõvasti. Sain isegi avaldatud. Minu jaoks oli see suur tunnustus. Ülikooli ajal tegin seda harva.
Nüüd tahaks jälle kirjutada.
Sest et... andetu ma just ei ole.
Ja originaalsusest mul ka puudu ei jää.
Jah, selles osas võin ma end kiita küll.
Ma pole mingi paberisoperdaja, kes teeb selliseid luuletusi, millesarnaseid on tuhandeid.
Vb kunagised tunnustused on mu ego natuke upitanud.
Aga endasse peabki ju usku olema ning peab olema ka enesekindlust.
Aga miks ma siis sellega ei ole nii kaua tegelenud?
Ja ma tunnen, et mu meeled ja mõtted hakkavad juba nüristuma.
Tuhmuma.
Ämblikuvõrkude alla mattuma.
Ma ei oskaks ega suudaks enam justkui.

Ja siis tihti mõtlen, et kui kirjutangi - JA SIIS?
Kes neid siis loeb nii väga? Kes neist huvitub?
Kõik loevad soppa. Mingit "Seksi ja linna" taolisi asju, mis on ainult kaante vahel ja paberil.
Või siis raamatuid, kuidas keegi kuskil mõrvatakse ja käib hiilgama tormiline klaperjaht mõrvarile.
Või siis kuidas noored tõmbavad suitsu, teevad narksi ja on masendavad.
Kes huvitub luulest?
Kes ei mõtleks "issand, hahaaa, mingi luuletaja nüüd välja tulnud"
No neid on ka... aga nendeni on raske jõuda.
Hea võimalus on, kui end ise promod. Nt Poognasse paned enda kirjutisi.
Mis jääksid silma. Tihti.
Selleks peaks tiht imidagi head tulema.
Mida viimasel ajal ei tule. Sest mõtlemisorgani peal on ämblikuvõrgud, mis seda teha ei lase.
Kuidas neid puhastada võiks????
Hea oleks kuskil avaldatud saada.
Iseennast kaante vahel avaldada on hiiglama raske. Kui sul just meretäit raha pole. Siis pole viga. Siis võid kirjutada kõiksugust sitta ja muudkui raamatuid välja anda.

Mis mõtet on mingite asjade kirjutamises, kui keegi neid tegelikult ei loe, kedagi ei huvitagi.
Lahedam on ju nt kitarri mängida, võitluskunstidega tegeleda, ratsutada, maalida, õmmelda riideid jne.
Luuletamine - ajaraisk. Igaüks võiks kirjutada paberile. Aga see on igav. Ja nõme ja mõttetu. Ja naeruväärne.
Ja seda arvavad paljud.
Seega miks kirjutada, kui kedagi ei huvita? Mis mõtet on millegi kirjutamisel, kui seda ei loeta?
Või siiski on?
Aga kui nt sellest, kes kirjutab, saab tulevikus keegi Suur. Kasvõi mõnes teises vallas.
Nt kolmapäeval Rahvusraamatukogus 1988 või oli see 1989 a "Vikerkaart" lehitsedes leidsin ma Toomas Hendrik Ilvese luuletuse.
Vat. Seda vast tahaksid rohkemad inimesed lugeda, kui kellegi suvalise ja tundmatu.

Aga äkki ikkagi on mõte? Juba enese rahulolu mõttes. Et sul on miski asi, millega tegeleda.
Et sa lihtsalt ei vegeteeri.
Et sul on asjad, mis pakuvad huvi.
Et sa kirjutad ja pildistad ja joonistad väikeseid pildikesi ja karikatuure ja ja.... Isegi kui keegi neid kunagi ei näe. Need jäävad siiski alles.
Äkki keegi kunag kaugesi tulevikus huvitub neist.

Ma ei tea juba kaua aega, et kas sellel on üldse mingi point, et ma kirjutan. Või kirjutaksin veel.

Vb ma olen end lihtsalt ära kaotanud. Nagu suureks saades tihti juhtub.