Vihma valab, mõned tuled põlevad veel majas.
Õues jookseb ringi üksik vana peni vaid.
Vaene kuts, kas tõesti pole kellelgi Sind vaja?
Kunagi nii rõõmsalt keegi endale Sind sai.
Sa ei taha palju: lihtsalt armastust on vaja.
Kedagi, kes oleks Sulle ustav seltsimees.
Kuid ei mõista: igaüks miks kurjalt ära ajab?!
Kust võiks leida soojust? Sa oled kõikjal ees.
Aeg kaob aegsasti ning vähenemas on ka sadu,
vihm ent eales otsa saa Su nukras südames.
Heidad lamama Sa maja ees, mis oli koduks.
Seal Sa ootad endiselt, et tuleks peremees.
Miks võetakse endale kedagi, kes sind jäägitult armastab ning hiljem visatakse lihtsalt välja nagu kotitäis prügi? Miks?!
No comments:
Post a Comment