Kadestan neid inimesi, kelle jaoks on vaja vähe, et neil rahulolutunne tekiks. Ma võiks ju ka rahul olla. Mul on mõnus kodu, inimesed, kes minust hoolivad... mul on vanemad, mul on sõpru, ma käin väga tihti väljas lõbutsemas: pubis, baaris, klubis, bowlingus, piljardis, kinos... mu elu on hetkel hiiglama heas seisus. Kõik, mida vajan, on olemas. Sõpradega saab pidevalt lollusi tehtud. Uute inimestega saab tutvutud. Koolis on kõik veel OK.
Miks ma end siis viimasel ajal nii halvasti tunnen?
Tundub, nagu kõik oleksid mu ümber, aga oleksin siiski üksi
Sügismasendus?
Tont seda teab
No comments:
Post a Comment