Kunztkunzt

Üks vahva inimene kirjutas mulle kord nii: "Et sa siis ikkagi teaks. Kunst on elu. Ja elu teeb kunsti." Ma ei tea, kas see, mida mina teen, sinna PÄRIS kunst on, aga midagi siiski. Panen siia igavusest natuke midagi üles, mida olen samuti igavusest valmistanud. Ilmselt saab igaüks aru, et ma pole mingisugune daVinci/Viiding, aga vähemalt mulle endale meeldib neid teha.

Pööbel

Miks seisad seal ja vaatad mind kui haigust

Mis hävitada tuleks õige pea

Miks minu sõna eest sa nõnda varjud

Kui ütlen kelleks sind ma õige pean?

Sul pole loovat meelt, sa oled surnud

Sa oled kadun’d halli massi sees

Sa teiste elulaadi oled armun’d

Sa pole iseenda peremees

Ning kõik ideed ja teod sul sama masti

Ka mõelda sa ei suuda, mõtteröövel!

Sa kuulud ühte suurde papist kasti

Kus seisab: “Siin on aegumatu pööbel”

Nüüd ära väida: “Mõelda mul ei lasta”

Sa lihtsalt kardad olla erinev

Ei näe ma sinus hinge – lihtsalt kesta

Peaasi, et sa meeldiks teistele

KUI KAUA? Sinu pärast ei öösiti magada saa Sest vaid unedes ei taha näha Sind ma Kogu maailm, mis kunagi värvidest täis Nüüd vaid kulunud kollakas… Hooti ka tumehall näib Tänavatel käin ringi kui kuutõbine Kõiki jälgides ning iga häält kuulates Ehk ma kuskil Sind märkan, ehk Su häält kuulen veel? On reaalsus vist läinud Ainult lootus, ta hõõgub mu’s veel Läbi aegade olnusse hulkuma kaon Mälestuisse kui unne ma sügavalt vaon Ehk ma kuidagi mõistan – Sind ju kaotanud ma Kuid kui kaua se’ks läheb? Kui kaua veel hingata saan? KUI JUMALAD NUTSID Torm murdis laineid ning pimedus võitis ja meri nii raevunud näis. Tol öösel seal vaid üks puidust laev sõitis ning sõitma ta sinna ka jäi. Viis teekond nii pikk ta lainete kaissu, ta tekiks sai vetikaparv. Jäi sadatkond meest nii saatma see vaikus, mis kõlab seal lainete all. Tol öösel, me kuulsime, jumalad nutsid. Neil kõuena kumises hääl. Ah, öösel sel merel nad elusid võtsid vesiste niitude pääl.

Kolme aasta musid! (e. kuidas aastapäev möödus)

Nii. Tulin just päris pikalt jalutuskäigult, käisin duši all, jõin tassi mõnusat kohvi ja mõtlesin, et polegi veel kirjutanud sellest, kuidas meie aastapäeva tähistamine Helsingis läks.( ♫ Brides In Bloom - Tuleb Ette♫)

Üldiselt läks kõik hästi. Startisime 14. 07 hommikul. Isegi ei olnud väga raske üles ärgata. Sadamasse jõudsime tegelt päris palju varem, oleks võinud vabalt mingi 45 minti vähemalt veel magada. Jõime sii hommikukohvi. Laevasõit oli uimane ja tüütu. Lõpuks Helsingisse jõudes panime oma asjad hoiukappi (sest hotelli sai alles 2st ning meil oli mõni tund aega selleks). Läksime siis Korkeasaari loomaaeda. Sinna saab ainult sellise pisikese laevaga, sest see asub saare peal. Loomaaias oli lahe. Tegelikult Tallinna loomaaed on mitmekesisem ja meil on rohkem loomi ka. Seal on aga loomade puurid suuremad minumeelest. Igal juhul oli seal lahe. Nägime seal igasuguseid elukaid, alustades kilpkonnast lõpetades paavianitega (♫HND - Vaevu Hingan♫) Vahepeal istusime maha ning jõime ühe kohvi ja sõime hotdogi. Seal lendasid ringi ülbed linnud, kes üritasid toitu varastada. Nende eest oli hoiatav silt ka üles pandud. Hobused olid ka lahedad, nad lasid end katsuda ja kõrva tagant sügada. Osad kakkusid maast mingeid rohujuurikaid ja söötsid neid hobustele sisse.

Peale loomaaeda võtsime oma kotid ja läksime hotelli. Hotelliks oli Sokos Hotel Presidentti, kuhu siis sadamast on ca 30 min. minna. (♫HND - Patu Ahel♫) Hotell oli igati tip-top. Saime 8ndale korrusele. Toas oli 2 suurt ja pehmet voodit (mis muidugi kokk lükkasime), diivan, telekas... pole mõtet kirjeldada. Vast kõik tevaad, kuidas tüüpiline hotellitubau välja näeb. Mõtlesime Alariga hakata rockstaare mängima ja mööblit aknast alla loopima :p Voodid oleks küll võinud alla visata ja siis ära varastada (vähemalt madratsid, need olid tõesti niiiii mõnusad).

Kauaks me hotelli ei läinud. Läksime edasi ühte eriti kifti kohta... LINNANMÄKI LÕBUSTUSPARKI! See oli niiiiiii lahe. Olime seal küll 2 päeva järjest, (vahepeal muidugi magasime ikka hotellis ka :P) aga sellest jäi ikkagi väheks. Võtsime selle kahe päeva pileti + Sea Life külastuse ja saime sõita nii palju, kui ise tahtsime. Minu lemmikuks said need suured Ameerika mäed, mille rajad olid puidust ja milles sõitis korraga mitu erinevat rongi. See oli nii tase. (♫Jimi Hendrix - Purple Haze♫) See minu lemmik paistab vasakult pildilt vaadates. See rollercoaster oli ka hästi lahe, mis sõitis lõpus veest läbi ja pritsis täiega märjaks (vaata ise alumiselt vasakult pildilt). Ja see rollercoaster, kus see pikk rong peal sõitis oli lahe. Ja no neid lahedaid asju oli seal niiiiiiii palju, kõigest ei jõuakski kirjutada. Alarile meeldisid kõige rohkem need kollased suured kummipaadid, mois mööda jõge sõitsid. Seal sai ka nati märjaks. Seal oli selline suur mõnus kosk ka. (♫Jimi Hendrix - Voodoo Child♫) Viikingi laeva peal, mis päris hästi edasi-tagasi õõtsus, hakkas Alaril paha, aga mulle see täiega meeldis. Veel meeldisid mulle hullult need teetassid, mis ringi tiirlesid kiiresti. Aeg läks nii kiiresti ja lõpuks oligi kell 10 ning park pandi ööseks kinni. Jalutasime hotelli. Terve linn oli hevikaid täis, sest järgmisel päeval pidi Helsingis esinema Metallica. Metallicat lasti ka paljudes kohvikutes. Kahju, et sinna meil pileteid polnud :P

Peale 12, kui oli juba 15 juuli, hakkasime kolmandat aastapäeva tähistama. Kolm aastat juba koos... vau :) See on alles algus! ;) Kingid olime juba varem teineteisele üle andnud (aga sellest me ei räägi) Igatahes on Alaril nüüd jalgalliliidu särk ning minul Ralph Laureni HOT parfüüm, mida olen terve aasta Kaubamajas endale peale laskmas käinud. See on niiii hea lihtsalt. Tähh, musi :) Ja tähistamine oli ka täitsa tore ;)

Hommikul läksime sööma hommikust, mis oli hinna sees ning peale seda tegime check-out, viisime oma asjad raudteejaama pakihoidu ja läksime tagasi lõbustsuparki. Seal olime jälle mitu tundi, kuni oli aeg sadamasse minna. Sõitsime nii palju, kui veel saime ja külastasime ka Sea Life'i, kus igasugused vee-elukad olid. Läksime tagasi kõige hilisema laevaga (9st läks ning peale 12 oli Tallinnas). (♫Jimi Hendrix - Long Hot Summer Night♫)
Lubasime Alariga kindlasti veel sinna lõbustusparki minna. Järgmisel korral pidime selle raketi peale ka minema (hästi pikk torn ja jumala järsku ja kiiresti viib täie hooga istmed torni tippu ja sama kiiresti tuleb alla ka. See näeb nii rets välja ja inimesed ikka karjusid päris kõvasti seal peal. ME ei julgenud sinna veel minna, aga... järgmine kord PEAB minema :P)

Roadtrip

Lätis sai siis tüdrukutega roadtrippimas käidud. Marsruut oli selline: Mõisakülas piiriületus, Rūjiena, Valmiera, Césis, Sigulda, Limbaži, Salacgrīva, Ainaži, Ikla. Päris lahe oli, ainult pidev vihm oleks võinud olemata olla! Ruijenast sõitsime läbi ning esimene peatus oli Valmieras, kus me kohvitasime ja kergelt keha kinnitasime ning siis linna vahel veidike ringi kõndisime. See kahtlane pilt siin minust ongi tehtud Valmieras

Järgmine sihtkoht oli Césis. Ausalt öeldes meeldis see linn mulle kõige rohkem nendest, kus käisime. Seal kõndisime ka päris palju ringi, uudistasime vaatamisväärsuseid jne. See pilt on tehtud enne lossivaremetesse minekut. Väljast anti meile laternad kätte, et me näeksime seal pimedates koridorides treppidel ikka käia. Laternad olid ka vajalikud, sest seal oli tõesti pime, kitsas ja jube (mitte jube VASTIKUS mõttes, vaid selline heas mõttes. Ma ei oska seletada, noh :p). Pildil on vasakult siis Jansa, Piia ja Pirru (juhuks, kui mõni ei tea). Césises paitasime ühe pronksist vanakese laternat ka, mida ta käes hoidis. Seda tehes idavat tulevikku nähema. Mitte essugi ei näinud :P


Siis läksime Siguldasse. Seal käisime õhtul sõitmas selle köisraudteega, mis viis Krimuldesse. Sõit kestis 10 minuti kandis, üksainus kabiin sõitis seal üleval. Alguses oli kabiinis päris palju inimesi ja vääääga kõhe oli. Tagasitulles olime meie neljakesi ja siis see töötaja-tädi (kus siis Piia kõva häälega küsis meilt, et kas ta kannab parukat:p Muuseas, palju eestlasi nägime Lätis ja üht tränimüüjast lätlast ka, kes nati mõistis eesti keelt). Siis tagasitulles oli juba täitsa lahe. Sellise kollase jurakaga siis sõitsimegi, mis vasakul on. Paremalt võite näha, et me olime ikka freakin' kõrgel. (Samast sillast sõitsime me muidu ise ka hiljem üle, kui Turaidasse läksime). Siis hakkasime kämpat otsima. Kõigepealt leidsime mingi koha ühe ilusa järve ääres, aga kämpingu omanikku ei olnud kuskil, mingit telefoninumbrit ega midagi ka ei olnud kiskil. Kes aga olid, oli 1 Eesti pere, kes kah tahtsid samasse kämpingusse. Noh, tutkit... Lõpuks leidsime ühe noortehosteli, kuhu jäime. Telkida ei oleks kuigi mõnus olnud, kuna sadas pidevalt ja meil polnud kile, mida üle telgi visata. Telkida oleks muidugi romantilisem, aga siiski ilusama ilmaga. Vähemalt oli soe (noh, ma pidin panema siiski fliisi öösel selga ja villased sokid jalga, külmavares nagu ma olen! :$) Järgmisel päeval avastasime Siguldat edasi. Käisime Sigulda lossivaremetes näiteks(parempoolne pilt). Siis läksime Turaidasse. Enne käisime veel koopas :P. Ronisime ka 90m pikkusest trepist mäkke üles. Oh boy! Oleks meie kekaõps meid näinud. Lõõtsutasime nagu ma ei tea... Mäel istusid 2 Läti kutti, kellele tegi see nalja. Neidsamu kutte nägime ka Turaida lossivaremete juures, kus nad meile lehvitasid. Mäest alla läksime me mingit vana rada, kus oli libe ja mudane. Pireti püksitagumik sai seda mutta prantsatades eriti hästi tunda. Aga tuju see õnneks ei rikkunud. Nagu pildilt näha, oli siis veel ilm ilus. Kahjuks kaua seda luksust ei olnud ning läbi saju suundusime siis tagasi kodu poole. Limbažist sõitsime läbi ja korraks peatusime Salacgrivas, kus Pirru tahtis näha jõge ja kus me vaatasime kuju naisest, kes ootab merelt koju oma meest.
Edasi sõitsime Ainažisse, kus istusime kohas nimega Arizonas ja võtsime praed. Iklasse me Pirru sugulaste suvilasse ei jäänud, nagu algselt plaanis, sest ilm oli kehv ja seal ei oleks saanud midagi teha niikui nii (randa minna, nagu plaanis oli). Seega jõudsimegi teise päeva õhtuks koju

Üldse oli päris lahe ja nüüd ootan sõitu Helsingisse sellel nädalavahetusel, kuhu läheme Alariga 3ndat aastapäeva tähistama
THE END

AEROSMITH

Aerosmithil sai siis käidud(Y). Olime seal Alariga, Liis T.ga ja ta kutiga. Elo pidi ka alguses tulema meiega, aga ta jättis oma mobiili koju ja me ie saanudki teda kätte statal. Läksime 5ks kohale, sest väravad pidid ju siis lahti tehtama. Aga tüngtüng, nati peale kuut tehti hoopis. Siis pidime nats veel passima, et staadionile ka saaks. Umbes pool 8 lasti statale ka. Siis seal veel venis, tegime Alariga kahe peale ühe õlle ja ootasime. Lõpuks, ca 10 ajal tuli lavale Tanel Padar & The Sun (kahju, et nad end nii üle mänginud on. hea punt, aga ära tüütab, et igal pool esinevad nemad. Igal mõttetul külapeol. Võiksid siiski mingit mainet hoida, ega nad mingi Mari-Leen ole :p) Nati peale 10t tuli siis lavale AEROSMITH!!! Aiiii see oli tõsiselt hea live. Kahjuks me eriti palju ei näinud liikmeid, sest seisime üpriski taga pool ja palju inimesi seisis ees. No nats nägime ikka ka. Suured ekraanid olid õnneks lava kõrval. (Haha, Steven Tyleri kõhule oli kirjutatud "LAKU MIND") Aga ma jäin igati rahule. See ootamine tasus end ära. 3 asja ei meeldinud ainult:
1. Päris palju oli selliseid inimesi, kes käisid seal ainult õlut joomas ja tuima pilguga kontserti vahtimas. Ime, et nad plaksutasid (kuigi mitte kõik neist). Lihtsalt passisid. Sama hästi võib kodus makist muusikat kuulata. Aga oli ka palju neid, kes kaasa elasid täiega :) Ja mis rock kontsert see on, kus sa kaasa ei ela? Ega Aerosmith ole mingi...ma ei tea... Richard Clayderman, keda istudes vaikselt kuulad :p
2. See, et Edgar Savisaare lõusta näidati 2 korda suurel ekraanil... Muide, ta istus ise ka kontserdil, seisime talle üpriski lähedal. Tõsine rahvamees, istub seal, kus lihtinimesedki :p
3. Turvad. peale kontserti, kui statal oli veel vb paarsada inimest, mõtlesime Alariga jalgpalli mängida (A Le Coq Arenal pole just paljud jalkut mänginud eks :P). Palliks võtsime tühja õlletopsi, väravateks mingid lapakad, mis seal maas vedelesid. Saime nats mängida, siis ajas üks turva meid ära. Küsisin, et miks, statal oli ju veel rahvast, miks just meid ära aeti. Turva: "aga teised ei mängi jalgpalli". On idu :D Me läksime nats maad eemale ja mängisime ikka edasi. Mingi tüüp seda rõõmu meilt küll nüüd ära ei võta :p Kindlasti talle Aerosmith ei meeldinudki, kuulab oma trance'i ja käib Hollywoodis ning pidi taluma terve aja teistsugust muusikast. Poor baby... Veel oli seal 2 nõmedat turvat, keda nägime. Mingi naine oli just stata väravatest välja läinud, kui pööras tagasi. Enam teda sisse ei tahetud lasta. See naine hakkas täiega paluma, et nad võiksid ikka lasta, ta kodu on nii lähedal ja sealt väravate seest minnes jõuaks ta ju nii kiiresi. Turvad olid kohe "ei, ei, me ei tohi kedagi sisse lasta, ainult välja". Valusad tillid. Naine tahtis ju ainult koju minna ja tiir, mis ta pidi siis tegema, oli tõsiselt suur. Midagi poleks ju juhtunud, nii palju inimesi oli veel seal väravates sees. Neile turvadele oli ajude vahele pandud käsklused, mis nad tegema peavad ja nad oma mõtteid ei suutnud ju kasutada. IQ zerod :p Aga mis parata.

Enivei, kontsert oli lahe. Jäin kõvasti rohkem rahule, kui selle Pet Shop Boysi omaga (viimane suurem kontsert, kus käisin siis). Sealt PSBlt jäi midagi puudu... ja ma ei ole just nende andunuim austaja ilmselt ka...