Kunztkunzt

Üks vahva inimene kirjutas mulle kord nii: "Et sa siis ikkagi teaks. Kunst on elu. Ja elu teeb kunsti." Ma ei tea, kas see, mida mina teen, sinna PÄRIS kunst on, aga midagi siiski. Panen siia igavusest natuke midagi üles, mida olen samuti igavusest valmistanud. Ilmselt saab igaüks aru, et ma pole mingisugune daVinci/Viiding, aga vähemalt mulle endale meeldib neid teha.

Pööbel

Miks seisad seal ja vaatad mind kui haigust

Mis hävitada tuleks õige pea

Miks minu sõna eest sa nõnda varjud

Kui ütlen kelleks sind ma õige pean?

Sul pole loovat meelt, sa oled surnud

Sa oled kadun’d halli massi sees

Sa teiste elulaadi oled armun’d

Sa pole iseenda peremees

Ning kõik ideed ja teod sul sama masti

Ka mõelda sa ei suuda, mõtteröövel!

Sa kuulud ühte suurde papist kasti

Kus seisab: “Siin on aegumatu pööbel”

Nüüd ära väida: “Mõelda mul ei lasta”

Sa lihtsalt kardad olla erinev

Ei näe ma sinus hinge – lihtsalt kesta

Peaasi, et sa meeldiks teistele

KUI KAUA? Sinu pärast ei öösiti magada saa Sest vaid unedes ei taha näha Sind ma Kogu maailm, mis kunagi värvidest täis Nüüd vaid kulunud kollakas… Hooti ka tumehall näib Tänavatel käin ringi kui kuutõbine Kõiki jälgides ning iga häält kuulates Ehk ma kuskil Sind märkan, ehk Su häält kuulen veel? On reaalsus vist läinud Ainult lootus, ta hõõgub mu’s veel Läbi aegade olnusse hulkuma kaon Mälestuisse kui unne ma sügavalt vaon Ehk ma kuidagi mõistan – Sind ju kaotanud ma Kuid kui kaua se’ks läheb? Kui kaua veel hingata saan? KUI JUMALAD NUTSID Torm murdis laineid ning pimedus võitis ja meri nii raevunud näis. Tol öösel seal vaid üks puidust laev sõitis ning sõitma ta sinna ka jäi. Viis teekond nii pikk ta lainete kaissu, ta tekiks sai vetikaparv. Jäi sadatkond meest nii saatma see vaikus, mis kõlab seal lainete all. Tol öösel, me kuulsime, jumalad nutsid. Neil kõuena kumises hääl. Ah, öösel sel merel nad elusid võtsid vesiste niitude pääl.