Roadtrip

Lätis sai siis tüdrukutega roadtrippimas käidud. Marsruut oli selline: Mõisakülas piiriületus, Rūjiena, Valmiera, Césis, Sigulda, Limbaži, Salacgrīva, Ainaži, Ikla. Päris lahe oli, ainult pidev vihm oleks võinud olemata olla! Ruijenast sõitsime läbi ning esimene peatus oli Valmieras, kus me kohvitasime ja kergelt keha kinnitasime ning siis linna vahel veidike ringi kõndisime. See kahtlane pilt siin minust ongi tehtud Valmieras

Järgmine sihtkoht oli Césis. Ausalt öeldes meeldis see linn mulle kõige rohkem nendest, kus käisime. Seal kõndisime ka päris palju ringi, uudistasime vaatamisväärsuseid jne. See pilt on tehtud enne lossivaremetesse minekut. Väljast anti meile laternad kätte, et me näeksime seal pimedates koridorides treppidel ikka käia. Laternad olid ka vajalikud, sest seal oli tõesti pime, kitsas ja jube (mitte jube VASTIKUS mõttes, vaid selline heas mõttes. Ma ei oska seletada, noh :p). Pildil on vasakult siis Jansa, Piia ja Pirru (juhuks, kui mõni ei tea). Césises paitasime ühe pronksist vanakese laternat ka, mida ta käes hoidis. Seda tehes idavat tulevikku nähema. Mitte essugi ei näinud :P


Siis läksime Siguldasse. Seal käisime õhtul sõitmas selle köisraudteega, mis viis Krimuldesse. Sõit kestis 10 minuti kandis, üksainus kabiin sõitis seal üleval. Alguses oli kabiinis päris palju inimesi ja vääääga kõhe oli. Tagasitulles olime meie neljakesi ja siis see töötaja-tädi (kus siis Piia kõva häälega küsis meilt, et kas ta kannab parukat:p Muuseas, palju eestlasi nägime Lätis ja üht tränimüüjast lätlast ka, kes nati mõistis eesti keelt). Siis tagasitulles oli juba täitsa lahe. Sellise kollase jurakaga siis sõitsimegi, mis vasakul on. Paremalt võite näha, et me olime ikka freakin' kõrgel. (Samast sillast sõitsime me muidu ise ka hiljem üle, kui Turaidasse läksime). Siis hakkasime kämpat otsima. Kõigepealt leidsime mingi koha ühe ilusa järve ääres, aga kämpingu omanikku ei olnud kuskil, mingit telefoninumbrit ega midagi ka ei olnud kiskil. Kes aga olid, oli 1 Eesti pere, kes kah tahtsid samasse kämpingusse. Noh, tutkit... Lõpuks leidsime ühe noortehosteli, kuhu jäime. Telkida ei oleks kuigi mõnus olnud, kuna sadas pidevalt ja meil polnud kile, mida üle telgi visata. Telkida oleks muidugi romantilisem, aga siiski ilusama ilmaga. Vähemalt oli soe (noh, ma pidin panema siiski fliisi öösel selga ja villased sokid jalga, külmavares nagu ma olen! :$) Järgmisel päeval avastasime Siguldat edasi. Käisime Sigulda lossivaremetes näiteks(parempoolne pilt). Siis läksime Turaidasse. Enne käisime veel koopas :P. Ronisime ka 90m pikkusest trepist mäkke üles. Oh boy! Oleks meie kekaõps meid näinud. Lõõtsutasime nagu ma ei tea... Mäel istusid 2 Läti kutti, kellele tegi see nalja. Neidsamu kutte nägime ka Turaida lossivaremete juures, kus nad meile lehvitasid. Mäest alla läksime me mingit vana rada, kus oli libe ja mudane. Pireti püksitagumik sai seda mutta prantsatades eriti hästi tunda. Aga tuju see õnneks ei rikkunud. Nagu pildilt näha, oli siis veel ilm ilus. Kahjuks kaua seda luksust ei olnud ning läbi saju suundusime siis tagasi kodu poole. Limbažist sõitsime läbi ja korraks peatusime Salacgrivas, kus Pirru tahtis näha jõge ja kus me vaatasime kuju naisest, kes ootab merelt koju oma meest.
Edasi sõitsime Ainažisse, kus istusime kohas nimega Arizonas ja võtsime praed. Iklasse me Pirru sugulaste suvilasse ei jäänud, nagu algselt plaanis, sest ilm oli kehv ja seal ei oleks saanud midagi teha niikui nii (randa minna, nagu plaanis oli). Seega jõudsimegi teise päeva õhtuks koju

Üldse oli päris lahe ja nüüd ootan sõitu Helsingisse sellel nädalavahetusel, kuhu läheme Alariga 3ndat aastapäeva tähistama
THE END